Saturday, July 28, 2012

VIISA!

Viisa tegemine on üks väga pikk ja tüütu protsess, aga ilma viisata ju minna ei saa. Millalgi ammu, tegelikult 5.juulil (tänu twitterile tean :D) täitsin netis ühe ülimalt pika ankeedi ja ma täitsin seda päriselt ka, liialdamata, 2 tundi. Siis läks aeg mööda, vahepeal oli ELO ja viisategemine jäi tagaplaanile. 17.juuli maksis isa ära viisamaksu, mis oli 136€ ja SEVIS maksu, mis oli 180$. Seejärel esmaspäeval, 23.juulil panin kinni viisaintervjuu aja, kella 11.10ks.

Viisaintervjuu toimus siis neljapäeval, 26.juuli Tallinnas Ameerika Ühendriikide saatkonnas. Viljandist hakkasime isaga sõitma peale kaheksat, jõudsime Tallinnasse ja käisime läbi YFU kontorist, kust sain kaasa viisavormi originaaldokumendi, või midagi sellist:D. Siis oli meil veel aega ja läksime mäkki, kus mul midagi alla ei läinud, sest olin mega närvis, kuna ei teadnud mida oodata. Sõitsime siis saatkonna juurde, tänav selle ees on ohutuse pärast kinni pandud. Jätsin kõik oma asjad autosse ja võtsin kaasa vaid kõik dokumendid, paberid ja passi, ootasin veits seal ukse taga ja siis lubati mul siseneda klaasist seintega ruumi, kus vaadati passi ja pidin läbima turvakontrolli. Megalt kartsin, et mu industrial kõrvas hakkab piiksuma, kui ma sealt metallidetektori alt läbi lähen, aga õnneks ei hakanud ja võisin siseneda saatkonda. See uks, kust sisse pidi minema oli ka megaraske :D. Siis jõudsin ooteruumi ja läksin esimesse kassase vms, kus andsin ära oma dokumendid ja vastu sain ankeedi viisa kohaletoimetamiseks, mida pidin täitma kuni mind intervjuule kutsutakse. Ma ei tulnud enne selle pealegi, et mul on vaja seal teada postiindeksit. Mulle pole see kunagi meelde jäänud, kuigi olen pidanud seda viimasel ajal igalepoole kirjutama, nii siis panin sinna indeksi, mis arvasin, et võib minu oma olla, aga teadsin juba siis, et panin vale. :D:D Siis istusin seal ooteruumis, mis oli täpselt selline nagu filmideski. Telekast käis CNN ja kuulasin sealt mingeid börsiuudiseid, peale minu oli ooteruumis veel umbes 5-6 inimest. Sandra, kes USAsse läheb oli vist ka enne mind seal, kui õigesti nägin. :)

Nii, siis kutsuti mind "intervjuule". No mina arvasin, et see intervjuu ikka selline tõsine, kus ma pean minema kuskile eraldi ruumi, kus laua taga istub mingi ülikonnas kuri mees, aga tegelt kutsuti mind klaaskambrikesse, mis oli esimese kassa kõrval. Seal pidin andma näpujälgi ja seal oli hästi tore ja armas naine, kes küsis mult a la selliseid küsimusi, et kas mul õdesid-vendi on, ja see oligi kogu intervjuu. Pärast seda ma olin mega segaduses, kuna ma ei saanud alguses aru, kas see oligi nüüd kogu intervjuu... ja kuna seal kella ka polnud, siis läksin saatkonnast välja, jõudsin autosse, kell oli 11.17. No siis ma lootsin, et tegin kõik õigesti, kell oli ka umbes nii palju kui olema pidi... Aga jah, olin väga segaduses.

Nii ja täna kella poole kahe paiku helistas postiljon ja teatas, et jõuab umbes 5 minuti pärast minu juurde ja toob viisa ära. Pidin veel näitama dokumenti, panema allkirja ja maksma 5.86€ ja SAINGI OMA VIISA KÄTTE!! juhhuuuu :) Minu viisa kehtib 26.juuli 2012 - 29.juuni 2013 ehk siis tagasi Eestisse peaksin saabuma juunis. Nüüd peaks olema kõik paberimajandus tehtud ja rahadega ka kõik korras ja olen valmis minema oma vahetusaastale, milleni on jäänud 24 päeva. :)

Annika. :)

Tuesday, July 10, 2012

ELO!!

8.-10. juuli toimus siis kõikidele Eestist väljaminevatele vahetusõpilastele ELO ehk eelorientatsioon ehk kõige lahedam üritus, kus saab palju süüa. :D Toimus see üritus siis Kurtna peo- ja puhkukeskuses. Ülimõnus koht minu arust ja täpselt Vembu-Tembumaa kõrval, kuhu kahjuks ei jõudnud, aga vähemalt nägin kaugelt oma kunagist lemmikut tarzani rada :D

Tundub, et kõiki yfukaid ühendab söök, mis oli ELOl tõeliselt hea!! Toad olid ka mõnusad, kõik olid vist 4-kohalised?!, vähemalt meil oli. Minu toas olid Mariliis (Slovakkia), Gerli (Belgia) ja Johanna (Šveits). Ülitoredad inimesed, nagu kõik yfukad. :)

ELOl olid meil gruppides sellised workshopid või tunnid vms, kus siis 2 vabatahtlikku rääkisid kõigest vajalikust (nt. kultuur, motivatsioon, hirmud, reeglid jne..)  ja ka oma vahetusaastast, mida oli loomulikult kõige põnevam kuulata. Paljusid asju olin enne kuulnud, aga eks kordamine on ju tarkuse ema.

1.PÄEV oli üsna rahulik, alguses oli ka vanemate infotund ja me läksime üsna alguses kohe sööma.. :D Olid mõned workshopid. Õhtul toimusid mängud ja oli vaba aeg. Kõigepealt oli see sülleistumismäng, mida ~70 inimesega on ikka päris hea mängida :D Siis läksime õue ja mängisime igast lahedaid YFU mänge. Aaaa, ja TURKEY-TURKEY oli ka teemas. :D Ühest hakkas öörahu, aga vaevalt keegi siis magama läks...


2.PÄEV algas siis 8.30 sellise toreda äratusega http://www.youtube.com/watch?v=DNR2AY7b6kI , meie tuba oli õnneks juba varem üleval. Seejärel tegid Martin ja Henri maailmalahedaima hommikuvõimlemise või siis pigem tantsimine, umbes nagu rebaste päeval oli, aga sorri ELOl oli see palju kõvem!! Siis jälle söök ja workshopid ja söök ja nii edasi, kuni jõudis kätte õhtune meelelahutusprogramm, kus meid jagati kuuesteks gruppideks. Gruppides pidime tegema seriaali loosiga tõmmatud riigi kohta, kus pidi kasutama teatud lauseid. Nagu näiteks "Pink fluffy unicorns dancing on rainbow" ja "Oliver, miks jälle sina?" ja "Keeruta palju keerutad, per*e jääb ikka tahapoole". Meie grupp sai õnneks Venezuela, aga mõned said näiteks Nigeeria ja Austraalia ja Jamaica. Aga kogu õhtu oli ülinaljakas ja YFU vabatahtlikud tegid veel meie seriaalide vahele reklaame, mis olid ka mega naljakad, aga samas osad ka mega kohatud. :D Siis õhtul mängisime veel mingit mündimängu ja ratsaniku-härrasmehe-rüütli-mängu-millenimemaeitea, kus hüppad lambist kellelegi sülle või selga või istud põlvele, aga see oli ka megafun mäng. Õhtu lõpuks olid enamvähem kõik pikast päevast päris väsinud.

3.PÄEV algas taaskord ruupori ja mingi kahtlase muusikaga, seejärel veits reivisime. Pärast hommikusööki oli meil simulatsioon, kus mängisime päris huvitavat alfa-beeta mängu. Ja ELO lõpupoole kirjutasime kõik omale kirja, mille saame kätte peale vahetusaastat.

Pärast lõpusõnu toodi meid, viljandlasi rongijaama, Kiisa peatusesse, kus veits chillisime ja siis meie rong tuligi. See oli megalt rahvast täis, õnneks saime istekohad ja varsti hakkas inimesi järjest vähenema.. Oli jäänud veel umbes 1h sõita, kui lihtsalt pidime rongist pähkleid ostma, kuna kõikidel olid kõhud tühjad, nagu ikka. :D

See on üks Uruguayst pärit Ismaeli õpetud mäng, mille röövisin Liisa blogist, loodan, et ta ei pahanda :D


Kokkuvõttes oli ELO väga informatiivne, ülilahe ja palju parem ja lõbusam ja toredam, kui oodata oskasin. Ja päris suur üllatus oli, kui selgus, et meid nii palju läheb siit Eestist maailma avastama. Täpset arvu ei teagi, aga umbes 60-65. :)

Mõned pildid ka siia lõppu... :)




meie seebikast leidus ka üks pilt



lemmik hommikuvõimlemine
meie reivijad


Sai oma pere teada..


lõpusõnad..


YOLOLO,
Annika. :)